Доклад: Единый рынок

TALLINNA PEDAGOOGIKA ÜLIKOOL

SOTSIAAL TEADUSKOND

HALDUSJUHTIMISE ERIALA

HJV-21 KURSUS

Anton Võlitok

Andrei Krek

Ruslan Furman

Aleksandr Bilõk

Ühtne turg

Euroopa Integratsiooni Põhikursuse uurimistöö

Lektor: Keit Kasemets

Tallinn 1999

Sissejuhatus...................................................................3

Uksikisiku liikumisvabadus.....................................................4

Elu- ja töökoha valik................................................4

Kompaniide konkurentsivõime tõus.................................5

Regionaalne koostöö..................................................5

Isikute vabaliikumine..........................................................6

Kaupade vaba liikumise kindlustamine...........................................6

Teenuste liikumisvabadus.......................................................7

Kapitali vaba liikumine........................................................7

Tarbijakaitse..................................................................8

Kultuuripärandi kaitse....................................................8

Ühtse turu juhtimine......................................................8

Kas liikmesriik võib ühtsel turul rakendada autonoomset

konkurentsipoliitikat? 9

Keskonnakaitse................................................................10

Ühtsest turust ühtse valuutani......................................10

Kokkuvõtte.............................................................12

LISA..........................................................................13

Sissejuhatus.

Miljonid kodanikud ning tahended kompaniid, suured ja väikesed, üle

kogu Euroopa on hakanud saama kasu Euroopa ühtsest turust. Sisepiirideta

Euroopa Liit, mis sündis aastal 1993, on nüüdseks muutunud oma

kodanike jaoks igapäevaelu lahutamatuks koostiksosaks. Firmad on leidnud

enestele uued turud, asutanud transnatsionaalseid partnerlusettevotteid ning

oma tootmise struktuuri ümber korraldanud, et ära kasutada korraga

370 miljoni tarbijani kasvanud siseturu võimalusi. Tavalised inimesed on

võitnud kahel viisil. Ühelt poolt naudivad nad lisandunud

liikumisvabadust, mis lubab neil teha sisseotse, töötada ja elada

mistahes Euroopa Liidu riigis. Teisalt, isegi kui nad elukoha ei vaheta, on

neile kui tarbijaile soodus ühtse turuga kaasnev suurem kaupade ja

teenuste valik ning hinnakonkurents. Neile saavutustele vaatamata nõuab

ühtse turu tugevdamine ning vastava idee lõpuleviimine siiski

jätkuvaid jõupingutusi. Kaubad, teenused ja kapital liiguvad

küll juba vabalt, kuid mõnedel sisepiiridel teostatakse ikka veel

isikukontrolli. Probleem seisneb vajaduses ühitada isikute

liikumisvabadus nõudega saavutada kontroll rahvusvahelise kuritegevuse

üle ning ohjeldada illegaalset sisserändu. Ärialal on aga tarvis

ühelt poolt Brüsselis asuva Euroopa Komisjoni ning teiselt poolt

liikmesriikide valitsuste koostööd, kindlustamaks ühtse turu

reeglite korrektset koostööd järgmist (mis praegu pole veel

sugugi üldine) ning vältimaks kaubandusele uute de facto

tõkete püstitamist lisanduvate siseriiklike eeskirjade läbi.

Ühtse turu loomine oli protsessi algus, mitte lõpp. Selle

ettevõtmise käigushoidmine kujutab endast pidevalt

väljakutset.

Ühtse turu loomine Euroopas on tõenäoliselt suurim

majandusintegratsiooni projekt, mis kunagi on ette võetud. Seitsme aasta

jooksul on Euroopa Liit ning selle liikmeriigid transformeerinud 12

eraldiseisvat riiklikku turgu üheks üksuseks. Selle hiiglasliku

ülesande lahendamisega, millega alustati aastal 1985, jõüuti

põhijoontes lõpule 1. jaanuariks 1995. Sealtpeale on ühtse

turu eelised laienenud Euroopa Liidu uutele liikmetele, kes ühenesid

liiduga 1995. aastal. Ühtse turu saavutused vajavad kaitset ning

edasiarendamist. Selle ülesande raskust ei tohiks alahinnata. Ühtne

turg kujutab endast vältimatut eeldust sellele, et teostuks järgmine

aste Euroopa Liidu integratsioonis, ja nimelt üleminek majandus- ja

valuutaliidule (EMU). Samuti annab ainult ühtne turg Euroopale

võimaluse väljatulekuks majanduslikust surutisest.

Ühtse turu eesmärk on integreerida liikmesriikide majandused, mis ei

tähenda, et taotletaks rahvuslike erinevuste kõrvaldamist keele,

kultuuri, identiteedi või traditsioonide valdkonnas. Pigem vastupidi,

ühtne turg põhineb sellel, et liikmesriigid tunnustavad

üksteise reegleid. Samuti lähtub ühtne turg subsidaarsuse

põhimõttest, mille järgi otsused võetakse vastu

tasemel, mis on tavakodanikule võimalikult lähedalt.

Ühtse turu loomine oli keerukas protsess, mis nõudis

üksikasjalike seaduste vastuvõtmist äärmiselt

mitmekeistes valdkondades, eesmärgiga vabaneda riikidevahelistest

füüsilistest, tehnilistest rahanduslikest tõketest.

Uksikisiku liikumisvabadus.

Tavaliste reisijate jaoks on kontrolli ühtse turu sisepiiridel tunduvalt

vähendatud. Isikukontroll on veel säilinud meresadamates ning

lennujaamades, kuid eesmärgiks on seegi ära jätta.

Piirikontrolli lõpetamisega kaasnes piirangute kõrvaldamine

kaupade koguselt, mida reisijaid võivad osta mistahes teises Euroopa

Liidu riigis ning tuua oma kodumaale, tingimusel, et ostetud kaup on

määratud isiklikuks tarbimiseks.

Maksud nendelt kaupadelt makstakse tavalises korras neis riikides, kus nad

ostetakse. Reisijad võivad seetõttu kõige enam nende

kaupade puhul, mille hind või millelt võetavad maksud riigiti

enim erinevad.

Lisaks maksuvabadusele ostudele võivad isikud, kes liikmesriikide vahel

reisivad õhu teel või meritsi, ikka veel nautida tollivabu oste,

kuigi ranged võttes ei peaks sellised soodustused ühtse turu raames

enam kehtima. Soodustused jäävad siiski jõosse aastani 1999

ning kuni selle tähtajani alluvad tollivabad ostud ka spetsiaalsete

piirangutele.

Elu- ja töökoha valik.

Ühtne turg kujutab endast palju enamat kui vaba reisimist ja soodsate

hindade jahumist. Üks ühtse turu aluspõhimnõtteid on,

et töölistel, üksikettevõtjail ja ametit õppivail

isikuil on vabadus valida elu- ja töökoha teises liikmesriigis, ilma

et nad seeläbi kaotaksid õiguse töötu abirahale oma

kodumaal.

Ühtses turus on kehtestatud terve rida direktiive, mis tagavad

töölistele teatava sotsiaalse kaitstuse tasemele.

Tervishoid ja töökaitse on valdkonnad, kus ühtne turg on

sotsiaalsest aspektist vaadatuna teinud suurimaid edusamme. 1993. aasta alguses

jõustus Euroopa Liidu üldine direktiiv, mis kehtestab

põhimõtete kogumi tööliste turvalisuse ja

töökaitse alal. Samuti on vastu võetud spetsiifilisemaid

direktiive tööaja pikkuse, seadmete kasutuse ning kaitseriietuse

suhtes.

Ühtse turu pädevuses ei ole mitte kõik sotsiaal- ning

tööjõulaste seaduste aspektid. Seadused, mis reguleerivad

töölevõtmist ja vallandamist ning ametiühingute tegevust,

kuuluvad liikmasriikide valitsuste, mitte Euroopa Liidu võimkonda.

Üldprintsiip, mille järgi iga liikmesriigi kodanikul on õigus

elada mistahes teises liikmesriigis, on nüüdseks fikseeritud Euroopa

Ühenduse lepingu peatükis, mis käsitleb liidu kodakonsust.

Lisaks annab leping teises liikmesriigis elavatele alalistele elanikele

õiguse valida ning olla valitud nii kohalikel kui Euroopa Liidu

valimistel asukohamaa kodanikega võrdsetel alustel.

Vabadus reisida ja oma äriasju ajada üle ogu Euroopa niisama lihtsalt

kui omaenese kodumaal on Euroopa Liidu kodanikul jaoks võimsaim

sümbol tähistamaks ühtset turgu ja Euroopa Liidu ennast.

Kompaniide konkurentsivõime tõus.

Ühtne turg tõustab Euroopa firmade konkurentsivõimet

seeläbi, et on loonud suurima turu industrialiseeritud maailmas.

Eesmärk on anda anda firmadele võimalus suuremateks toodangu

seeriateks, kindlustada neile suurtootmise eelised, lihtsustatud standardid ja

ligipääs teiste Euroopa Ühenduse maade poolt pakutavatele

riiklikele lepingutele. Kõik see võimaldab firmadel omahinda

alandada, mis omakorda viib hindade langusele euroopa tarbija jaoks.

Regionaalne koostöö.

Programm LACE (ühendamine, abi ja koostöö Euroopa piirialade

jaoks), mis sündis 1990. aastal, on Euroopa Piirialade Assotsiatsiooni

nõupidamiste uuemaid tulemusi.

Programm, mis on avatud kõigile Euroopa piirialadele, seisneb

eeskätt nende regioonide kohta käiva teabe ja kogemuste vahetamises.

Programm hõlmab tervet rida valdkondi- tehnilist abi (ruumide ja

varustuse seotamine), sidemete võrgu tekke soodustamist piirialade vahel

(mis võiks tulemuseks anda ühiseid turu- uuringuprogramme ning

ühisostulepinguid) ning teabelevituse ning reklaami edendamist

(piirialade ettevõtete ühised turustus- ja reklaamistrateegiad).

Senised meetmed võtab kokku vastava andmepanga loomine.

Isikute vabaliikumine.

Suurim valdkondades, milles ühtse turu esialgne programm on

lõplikult ellu viimata, on isikute vaba liikumine. Euroopa Liit ja tema

liikmesriigid on enestele võtnud vääramatu kohustuse

kõrvaldada kõik piirikontrillid isikute üle, kes

ületavad piiri kahe liikmesriigi vahel. Isikutõendavate dokumentide

kontrolli mahtu on juba praeguseks vähendatud, aga selle täielik

ärajatmine on osutunud raskeks.

Liikmesriigid ilmutavad vastumeelsust lahtiste piiride ja liikumisvabaduse

vastu, kui selle eest makstav hind tähendab mobiilsemaid kurjategejaid ja

seega turvalisuse vähenemist ning ühtlasi piiramatut immigratsiooni.

Selleks, et anda kodanikele täielik liikumisvabadus, tagades neile

samaegselt turvalisuse ja kaitse, on tarvis võtta mitmeid meetmeid.

Valitsustel on tulnud nii individuaalsed kui ka omavahelises koostöös

välja töötada meetodeid illegaalse immigratsiooni vastu ja

tõhusaks tööks kuritegevuse tõkestamisel, rakendades

sealhulgas vajadusel juhukontrolli riigipiire.

Lliikumisvabadus Euroopa Liidu sees eeldab, et sisemiste piirikontrollide

kõrgvaldamisega kaasneb vastavalt rangem järelvalve liidu

välispiiridel. Tähendab ju sisepiiride kadumine, et kui isikud

väljaspoolt Euroopa Liitu on kord juba jõudnud liidu

territooriomile, naudivad nad samasugust liikumisvabadust kui liidu kodanikud.

Seetõttu peab igal liikmesriigil olema piisavalt põhjust usaldada

teiste liikmesriikide poolt välispiiridel teostatud kontrolli

tõhusust ning vastavust kooskõlastatud nõudmistele.

Kaupade vaba liikumise kindlustamine.

Tõkete kõrvaldamine kaupade vabalt liikumiselt oli

tõenäoliselt ühtse turu programmi dramaatilisemad saavutusi.

Samal ajal on see valdkond, kus saavutatu näib olevat kõige

suuremas ohus. Näiteks, kuigi ettevõted üle kogu Euroopa

möönivad piirikontrillide kõrvaldamise arvelt saadud tulu,

võivad mõnedki neist tunda, et lisandunud paberitöö,

mis nüüdsest langeb nende endi õlgadele, vähemalt

osaliselt kahandab uue süsteemi eelised.

Briti Tööstusharude Föderatsiooni (CBI) poolt läbi viidud

ülevaateuurimuse kohaselt kehtib eelöeldu iseäranis

käibemaksu kogumise alal. Otsus lõpetada piiriületuspunktides

kontroll eksporditavetelt kaupadelt käibemaksu maksmise üle on

tunduvalt kiirendanud kaupade liikumist, samas tuleb nüüd

ettevõtetel enestel esitada vastav dokumentatsioon omaenese maa

riiklikele käibemaksu koguvatele ametkondadele.

Analoogiline on olukord kauplemisstatistika puhul: andmed, mida siiani kogusid

tolliametnikud piiril, peavad nüüd laekuma otse ettevõtetelt,

lähtudes nende käibest. Seejuures võivad aga nimetatud

nõudmise poolt ettevõttele tekitatud nõudmise halduskulud

Euroopa Liidu piires riigiti oluliselt erineda.

Teenuste liikumisvabadus.

Teenuste sektor kujutab enndast suurimat tööandjat kõigis

Euroopa Liidu maades. Hoolimata teenustesektori suurest osatähtsusest

edenes kompaniide vabadus müa teenuseid teistes Euroopa Liidu maades

esialgu aeglaselt. Näiteks finantsteenuste alal jõuti ühtse

turu poolt määratud tähtajaks 1.jaanuar 1993 täieliku

liberaliseerimisega valmis ainilt pangandusteenuste osas. Kindlustusteenuste

alal tekkis ühtne turg 1.juuliks 1994 ning samasugune direktiiv

investeerimisteenuste liberaliseerimise kohta jõustub alles 1.jaanuarist

1996.

1994.aasta kevadel võeti vastu Euroopa Liidu direktiiv, mille

eesmärgiks on tagada hoiustajatele ja investeerijatele teatav

miinimumkaitse rahvusvaheliste pankrottide korral nagu seda oli Rahvusvahelise

Krediidi- ja Kommertspanga (BCCI) laineidlöönud juhtum, kus tuhanded

väikehoiustajad üle kogu Euroopa oma raha kaotasid. Edaspidi on

hoiustajatele sellistes olukorras garanteeritud kahjutasu kuni 20000 ECU

ulatuses.

Kaugsideteenuste alal toimub liberaliseerimine kiire tempoga. Euroopa Liit on

ammu tunnustanud vajadust vabastatud ja konkurentsivõimelise

kaugsidesektori järele niihästi selle sektori enese arengu huvides

kui ka seepärast, et kaugside kujutab endast üht olulisemat osa

kaasaegse majanduse infrastruktuuris. Kõrgekvaliteedilised ja

tõhusad kaugsideteenused on keskse tähendusega tööristad

paljudele teistele majandussektorile alates pangandusest ja tootmisest kuni

transpordini.

Kapitali vaba liikumine.

Kapitali vaba liikumine oli ühtse turu nelja vabaduse hulgast esimene, mida

õnnestus ellu viia.

Teedrajav direktiiv, mis kõrvaldas igasuguse kontrolli kapitali

liikumiselt, võeti vastu aastal 1988. Sellele on järgnenud terve

rida direktiive, mis on liberliseerinud pangandus- ja finantsteenused. Üks

oluline element, mis veel puudub, on direktiiv selle kohta, kuidas maksustada

hoiuseid. Nimetanud direktiivi vastuvõtmist on siiani takistanud

eriarvamused liikmesriikid vahel.

Tarbijakaitse.

Tänapäeval on tootjail ja müüjail lubatud turustada

üksnes selliseid kaupu, mille ohutuse nad garanteerivad. See kehtib mitte

üksneslaiatarbekaupade suhtes, vaid ka spetsiifiliste toodete puhul nagu

näiteks mitmesugused ohtlikud ained. Väga täpsed reeglid

nõuavad, et toodete märgistustel oleks selgelt väljendatud

riski olemus ning toodud kasutamisjuhised. Näiteks annavad

laiatarbekaupadek nagu pesupulbrid, lahustid, värvid jne. Rakendatavad

seitse sümbolit vahetult visuaalselt edasi sõnumi ohu laadist (

plahvatusohtlik, kergestisüttiv, sööbiv, jne.).

Kirjeldatud raamistik kehtib Euroopa Ühenduse tasemel. Sellest allpool

vastutavad toodete järelvalve eest ka liikmesriikide riiklikud organid,

kes teostavad igapäevast kontrolli tootmis- ning müümispaikades.

Peaks aga ohtlik toode siiski läbi võrgu lipsama, peatab selle

edasise liikumise ühenduse infovahetuse ja kiire hoiatuse süsteem.

Liikmesriik, kes kõrvaldab turult toote, mis kujutab endast vahetut ohtu

tarbijale, olgu see siis toidu- või tööstuskaup, peab sellest

viibimata teatama Euroopa Komisjonile, mis seejärel alarmeerib teisi

liikmesriike mõne tunni jooksul, nii et viimastel on võimalik

otsekohe vajalikud meetmed võtta.

Kultuuripärandi kaitse.

Algselt seadis Rooma lepingu paragrahv 36 tingimuseks, et liikmesriigid

võivad keelustada või piirata “kunstilise, ajaloolise või

arheologilise väärtusega rahvusliku vara” eksporti. Seda

õigust ühtse turu loomine ei kõrvaldanud ja tollikontrolli

kaotamine sisepiiridel pole jätnud kunstiteoseid ilma tõhusast

kaitsest, mida nüüd korraldatakse ühenduse tasandil. Nii

näiteks võidakse alates 1993. Aastast mõnede kategooriate

puhul nimetatud kaupadest nõuda nende väljaviimiseks Euroopa Liidu

piiridest eelnevat luba. See luba, mille väljastab tolliteenistus riigis,

kus vastav kultuurivara õiguspäraselt asub, omab kehtivust

kõigis Euroopa Liidu riikides. Peale selle, kultuurikaubad, mis

ebaseaduslikult asuvad mõnes liikmesriigis, tuleb teatud tingimustel

tagastada liikmesriigile, kust nad algselt pärinevad.

Ühtse turu juhtimine.

Suurem osa ühtse turu sedusadlusest on esitatud direktiivide kujul. Need

võetakse vastu Euroopa Liidu tasandil ning neis püstitatakse

nõudmised ja eesmärgid, mida peavad respekteerima kõik

liikmesriigid.

Nende jaoks, kes vastutavalt ühtse turu juhtimise eest, on olulisimaks

ülesandeks hoolitseda selle eest, et diriktiivid korrektselt

transponeeritaks ning täide viidaks. Ebaõige või

ebatäielik transponeerimine või koguni transponeerimise puudumine

ning ebapiisavad täideviimisprotseduurid võivad viia selleni, et

Euroopa õigust rakendatakse erinevate liikmesriikide valitsuste poolt

erinevalt. Sellest omakorda v-ivad esile kerkida uued, lisatakistused kaupade

ja teenuste voole liikmesriikide vahel, niisiis olukord, mis on täpselt

vastupidine ühtse turu poolt taotletavale.

Kindlustada, et direktiivid tõepoolest transponeeritakse riiklikeks

seadusteks, on muidugi eeskätt liikmesriikide valitsuste õlesanne.

Aga Euroopa Komisjonil lasub samuti vastutus tagada, et liikmesmaad

täidaksid neile Euroopa õiguse poolt pandud kohustusi. Komisjon

peab seega teostama järelvalvet transponeerimismeetmete üle,

kontrollimaks, et neid meetmeid tõepoolest võetakse ning et nad

vastavad ig direktiivi nõudmistele.

Kas liikmesriik võib ühtsel turul rakendada autonoomset konkurentsipoliitikat?

Ühtsel turul on kõkide liikmesriikide ettevõtetel

õigus kõigis liikmesriikides müüa oma tooteid, osta

vajaminevaid kaupu ja teenuseid ning laiendada oma tegevust otseinvesteeringute

teel.

Euroopa Liidus on volitusedära jagatud liidu enese ja liikmesriikide vahel

selliselt, et liit hoolitseb küsimuste eest, mis olemuslikult vajavad

käitlust liidu tasemel, sellal kui liikmesriigid teostavad oma

võimu neil, kaugelt arvukamail, juhtudel, kus rahuldav lahendus on

kergemini leitav liikmesriigi tasandil.

Hea näide sellise tööjaotuse kohta on 1989. Aastal vastu

võetud ettevõtete ühinemist reguleeriv määrus:

selles eristatakse suuri, kogu ühendust puudutavaid ühinemisi, mille

ühe teostab kontrolli Euroopa Komisjon, ja ühinemisi, millel on

üksnes siseriiklik mõju ning mille puhul järelvalve on

jäetud vastava riigi pädevusse. Kirjeldatud

tööjaotusprintsiip ei piirdu ühinemistega, vaid kehtib

ühtse turu konkurentsipoliitika kohta tervikuna.

Mis puudub tarbijaisse, siis kaubad, mida nad ostavad, on tänapäeval

aina sagedamini pärit teistest liikmesriikidest. Tulemuseks on suurem

kaupade valik ning ühtlasi ettevõtete järjest kahanevad

võimalused ära kasutada suuri hinnaerinavusi riikide vahel.

Konkurents on üha enam hakanud ületama riigipiire.

Keskonnakaitse.

Ühtse turu tugevdamine ja keskonnakaitse ei ole omavahel olemuslikult

vastuolus; vastupidi, need kaks tegevussuunda täiendavalt teineteist. Juba

Ühtse Euroopa Akt 1987. Aastast deklareeris, et ühtse turu programmi

lõplik elluviimine on muuhulgas põhilisi vahendeid saavutamaks

püsikindlat, inflatsioonivaba ning samas keskkonnasõbralikku

majaduskasvu. Varasemat rõhuasetust kiirele kasumile elukeskkonna

allkäigu arvel on asendamas uus lähenemisviis, mille kohaselt

konkurents ja tõhusus loovad aluse püsikindlale pikaajalisele

majandusarengule niihästi Euroopa Liidu siseselt kui ka rahvusvahelises

ulatuses.

Euroopa Liidu viies keskkonnakaitsealaste abinõude plaan näeb ette

töötada välja integreeritud lähenemisviis, tagamaks

tõhusaimate meetodite rakendamine taotlustes leida püsikindlam tee

majandus- ja sotsiaalarenguks. See on oluline mitte üksnes keskkonnakaitse

seisukohalt, vaid ka ühtse turu enese eduks pikemaajalises perspektiivis.

Ühtsel turul on võimatu olla elujõuline ilma

püsikindlate tööstus-, energia-, transpordi- ja

turismipoliitikateta, need aga omakorda saavad põhineda ainult tervel.

Elukeskkonnal.

Paljud keskkonnakaitseküsimused, nagu näitekss kliimamuutused,

happevihmad ja kontroll heitmete üle ületavad riigipiire ning neid

saab lahendada ainult ettevõtete ja majandussektorite

koostöös, tarvitades erinevate poliitiliste suundmuste sulamit. Juba

seetõttu on nende küsimuste lahendamine kergeim ühtse turu

raames.

Ühtsest turust ühtse valuutani.

1.jaanuaril 1999 võtsid 11 Euroopa liikmesriiki kasutusele ühise

raha- euro. Rahvusvaluutad kaovad järkjärgult

käibelt ning nende asemele tuleb rahaühik, mille kehtivispiirkond

haarab kolmandiku Euroopast, peaaegu poole Euroopa rahvustikust. Euro

on rahvusvaheliste rahaturgude üks juhtivaid vääringuid.

q Majandus- ja rahaliidu kuuluvad riigid.

Vastavalt Euroopa Ülemkogu otsusele 1.juulist 1998 alustasid Euroopa Liidu

majandus- ja rahaliidu (Economic and Monetary Union- EMU) kolmandat

faasi ehk ühisraha kasutuselevõttu Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia,

Hispaania, Portugal, Iirimaa, Holland, Belgia, Luksemburg, Austria ja Soome.

q EMS ja ERM.

1978.aastal otsustas Euroopa Üülemkogu käivitada uue rahaliidu

programmi, mille nimeks sai Euroopa Rahasüsteem (Europen Mmonetary

System-EMS). Selle osana käivitus 1979 aastal valuutkoridor, Vahetuskursi

Mehhanismi (Exchange-Rate Mechanism- ERM) nime all.

q EMU programm käivitub.

Vastupidiselt Warneri plaani (selle plaani põhjal käivitas Euroopa

Ühendust 1972.aastal esimese Euroopa riikide valuutakoridori.

Baasvaluutaks oli USA dollar, millega ülejäänud ühenduse

valuutad seoti kindla kursi põhjal.) oli ERMi käivitamine edukas.

See andis Euroopa Ühendusele julgust arendada rahaliidu loomise plaani

edasi. 1986 aastal sõlmitud Ühtse Euroopa Aktiga kuulutati

majandus- ja rahaliidu programm üheks Euroopa Ühenduste poliitiliseks

prioriteediks. 1989 aastal esitas tollane Euroopa Komisjoni president Jacques

Delors plaani, mis nägi ette juba konkreetse tegevuskava rahaliidu

käivitamiseks. Samal aastal kinnitas Euroopa Ülemkogu selle plaani

oma konverentsi Madriidis. Fikseeriti rahaliidu ettevalmistavad etapid:

1.etapp oli aastatel 1990-1993. Selle käigus tugevdati ERMi

süsteemi ning kaotati liikmesriikides kehtinud piirangud kapitali vabale

liikumisele, pangandustegevusele ning valuutade konverteerimisele.

2.etapp oli aastatel 1994-1998. Selle alguses alustas tegevust Euroopa

Rahainstituut (EMI). EMI ülesandeks sai EMU kolmanda etappi

ettevalmistamine, mis peamiselt tähendas hooletsemist selle eest, et

Euroopa Liidu liikmesriikide rahanduslikud näitajad vastaksid

konvergentsikriteeriumidele. 1997 aasta Amsterdami lepinguga leppisid Euroopa

Liidu liikmesriigid kokku, et kriteeriumide sisu ei “pehmendata”, st EMU

aluseks jäi konservatiivne raha- ja eelarvepoliitika. Euroopa

Ülemkogu kinnitas 1998.aastal need riigid, mis pääsesid EMU

kolmandasse etappi ning külmutas nende valuutade kursid ECUga.

3.etapp algas 1.jaanuaril 1999. Üheteistkümnes EMU riigis

hakkas elektroonilisel kujul kehtima ühine arveldusühik euro, mis

asendas ECU. 1.jaanuaril 2002 saab eurost EMUs ainus maksevahend.

Rahvusvaluutad kaovad käibelt. EMI asemel alustas 1999.aastal

tööd Euroopa Keskpank (European Central Bank- ECB) ja Euroopa

Keskpankade Süsteem (European systems of Central Banks- ESCB).

q Euro.

1995.aastal otsustas Euroopa Ülemkogu, et Euroopa Liidu ühisraha

hakkab kandma nimet “euro”. Sellise nime valimiseks oli eelkõige kolm

põhjust:

-“euro” sümboliseerib Euroopa identiteeti;

-“euro” on lühike ja suurepärane nimetus rahale, mida hakkavad

kasutema keeleliselt väga erinevad rahvad;

-“euro” tähendus on kõigis keeltes sama. Selle nimetuse kasutamist

ei takista ajaloolis-poliitilised traditsioonid ning kultuurilised või

religioossed eripärad.

Kokkuvõtte.

Ühtne turg ei kujuta endast pelgalt ühte sammu teel täieliku

majandus- ja valuutaliiduni. Ta peab ühtlasi täitma liidu jaoks arku

rolli ajal, mis see valmistub kaheks uueks väljakutseks, millele tuleb

vastata enne 2000. aastat. Päevakorda tulevad sellised olulised

küsimused nagu laialdased insitutsionaalsed reformid, lepingu laiendamine

hõlmamaks riigikaitse valdkonda ja Euroopa Liidu demokraatlike

struktuuride tugevdamine. Teine väljakutse seisneb Euroopa Liidu uues

laiendamises.

LISA

Jah ühtsele turule.

Enam kui pooled eurooplastest (54%) tunnevad end pärast Euroopa ühtse

turu kehtestamist 1.jaanuaaril 1993 olevat “väga/üsnagi

lootusrikkad”. Umbes 35% on “väga/küllaltki murelikud” ja 11%-l ei

ole mingi seisukohta. Kõige optimistlikumad on hollandlased (70%

“väga/üsnagi lootusrikkad), iirlased (69%), kreeklased (64%) ja

taanlased (61%). Neile järgnevad itaallased ja belglased (57%),

portugallased (54%), hipaanlased ja britid (53%), sakslased (51%) ja

prantslased (47%).

Toodud arvud on saanud 12 liikmesriigis 1994.a. kevadel läbi viidud avaliku

arvamuse küsitlusel.